Kuna aeg möödub kiirelt ja uued tegevused katavad vanad, jäi ka see blogitäitmine unarusse. Nüüd siis otsustasin, et on viimane aeg midagi lisada.
Minu arvamus esimesest aktiivõppe tunnist... Juba loengu algus oli teistsugune tavapärasest. Vihmatants. Tuttavad hakkasid muigama küll selle peale:"Ah et seda sa seal ülikoolis siis õpidki!" Aga huvitav oli. Kuna ma esimeses loengus polnud sugugi niiväga kindel, mida see aktiivõpe endast täpsemalt kujutab, ei julgenud ma ka tuua välja näiteid oma kokkupuudetest aktiivõppega. Esimese asjana meenus küll see, kuidas neljandas klassis sai inglise keelt õpitud ringis ja kaartide abil mängides. Eks see siis tegelikult liigitu küll aktiivõppeks.
Mida ma arvan aktiivõppest? Kui seda õpetamisel saab kasutada, siis on väga hea. Õpilaste kaasamine... just see. Et tunneks ennast osalisena, mitte passiivse kõrvalolijana.
Jääme ootama järgmist sissekannet:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment